Pompei

Pompei Scavi raudteejaam - pilt küll õhtune, lahkumist oodates.

Sadam all vasakus nurgas.

Rekonstruktsiooni annavad ära puidust detailid ilmselt.

Sadama värav, paremal.

Alustasime hommikut veidi varem, kuid Pompei rong väljus ikka 5 minutit varem kui meie plaani järgi. Seega jäime napilt maha. Kuid pole hullu – neid käib iga mõnekümne minuti tagant. Sõitu oli umbes kolmveerand tundi. Tõepoolest, Pompei Scavi ehk P. Varemed raudteejaam on oma nime väärt, rong peatub vaid mõnikümmend meetrit peasissepääsust. Vanad Roomlased on linna ehitanud uhkesti, õieti oli Pompei juba varem linn, Rooma liitlane, vahepeal ka mässav, millise Gaius Lucius Sulla oma leegioniga maha surus. Linn on päris üllatavalt suur, umbes poolenisti kaevatud ja seda kaevatud osa on vaadata umbes nädalaks tõsisemale huvilisele. Novembris on turiste õnneks vähem, aga samas paljud majad on ka suletud, isegi need, milliste kohta kenasti audiogiid lobiseda teab. Giid on selline valge kaela riputatav telefonitoru, mis väga jämedat häält ei tee, aga hea kõrvaga abikaasad saavad ühe giidi abil jutud kuulatud küll (kui vägapalju sahmerdajaid juures pole). Meie plaanist lisaks Pompeile ka Vesuuvi või midagi muud kaeda küll asja ei saanud, kella üheteistkümnest viieni kulus kogu aeg lennult, ja tõepoolest „Ministrite villa“ - pole sees üheski soovituslikus ringkäigus alla selle kõige pikema – kaheksa tunnise. Meie ringkäik küll ühtki ametlikku tiiru järele ei ahvinud, aga püüdis kõigele põhilisele pilgu heita, mis märkimist väärt, kahjuks olid ka mitmed märkimisväärsed asjad tabade taga siiski. Linnas nägime kolme terme – roomlaste saunu. Tõenäoliselt on neid enamgi, üks on üsna põhjalikult säilinud või taastatud – võlvide sisekülgedelgi on kaunistused. Eesruumis hoiavad 50 cm mehekujud ülal lage.

Tänavaületuskoht jalakäijatele.

Linnas on kaks teatrit, lisaks spordiareen, palju templeid jms. Teed on sillutatud suurte kividega, jalakäijatele on oluliselt kõrgemad servad – vahel suisa pool meetrit kõrgemal. Suurematel tänavatel on kaks vankriteed, väiksematel üks ja vahel pole vankrile üldse ruumi jäetud. Vankriteedega tänavatel on ristmikel suured kivid tee ületamiseks, vahel ka tihedamini lihtsalt tänava peal.

„Ministrite villa“ - tegelikult küll müsteeriumi villa, aga itaaliakeelne kirjapilt viitab justkui ministritele. Lähedane võiks olla ka „villa of misery“ kui kurbuse villa. Nimi tuleb aga kaunitest punasel taustal Dionüsose müsteeriumi maalingutest. Üldse on siin ootamatult palju säilinud erinevaid maalinguid ja väikestest kivikestest kokku pandud pilte, igal sammul kohtab ajalooõpikutest või antiikkunsti raamatutest silma jäänud shedöövreid. Pompei on aja kapsel, mis tänu kuumale tuhale ilusti säilinud. Keisririiki jõudis linn kogeda vaid veidi üle sajandi, kuid juba jättis see tõsised jäljed. Peale hukatust oli ala keelutsoon pikkadeks aastakümneteks, isegi teid ei läinud sealt läbi.

Seinamaalid ja üks õnnetu tragöödia ohver.

Üks peatänav suundub Vesuuvi poole.

Linnamüür väljast.

Müsteeriumide villa kuulsad maalid.

Müsteeriumide villa ise.

Sauna eesruum.

Suur teater.

Samuti suur teater.

Veidi väiksem tuiksoon.

L. kommentaar: B&B hommikusöök oli rikkalik: värske kohv, jogurt, saiad, muffinid, või, moos, mahl. Mitte tavapärane itaaliakas: kohv ja magus saiake. Sõit Pompei poole oli tuuline, kuna millegipärast kisuvad kohalikud rongiaknad lahti. Pompeis võtsime lisaks piletitele ka audiogiidi, mis oli igati hea valik: 6.50 ja terve päev kultuurset meelelahutust; giidiga oleks 2 h maksnud 10 eur/nägu. Pompei oli uskumatu: suur, hästi säilinud ja igati ... kaasaegne, paremat väljendit ei oskagi leida. Seal oli avalik saun, mis oli äärmiselt sarnane, kui mitte peenem tänapäevastest spaadest; kulinaariapood-snäkibaar; kohtumaja, kus kohtunikud ronisid poodiumile ja kuulasid süüasjas süüdistust ja kaitsekõnet; turud koos väikeste kivist kioskidega jne. Pompei kohta oli tehtud 2, 4 ja 6 tunnised ringid; esialgu järgisime 2 h pikkust rada, aga kuna Villa dei Misteri oli lisatud ainult 6 h ratta, siis üsna pea võtsime käsile vabakava. Nägime mitmeid kunstiajalooõpikuist tuntud kunstiteoseid: Villa dei Misteri seinamaali Dionysuse müsteerimist, Aleksandri võitu Dareiose üle, lisaks muid toredaid seinamaalinguid ja põrandamosaiike: tuvid puuviljakausis, litsid tööpostil, maadlevad poisid jne. Mulle eriti meeldis ligi 2000 aasta vanune „Siin valvab kuri koer!!“. Pool tundi enne muuseumi sulgemist panime endid kokku ja sõitsime Napoli poole tagasi, asusime ümber Rooma rongile ning sõitsime tagasi Igavesse Linna. Seal leidsime üles oma uue öömaja järgnevaks 5 ööks, mis asub kesklinna majas viiendal korrusel. Eelmised külastajad olid reisiportaalides kurtnud esiteks pika ülesronimistee üle ja teiseks, hirmsa ehitusmüra üle sel suvel, mis kaasned lifti ehitamisega. Well, lift on küll valmis, aga B&B külastajad seda paraku kasutada ei tohi...