pühapäev, 30. september 2007


Alustasime vana ülikooli peahoone juures ootamisega kella 940 paiku laupäeva hommikul, kell 840 oli veel väljas kena päike paistmas naabermajale, aga kümne eel oli alles vaid hall taevas ja mitte kõige magusam olek. Ilmselt oli meie kellaaeg ette antud ettevaatust silmas pidades (ja õige ka - hispaanlane jõudis umbes nii 13 minutilise hilinemisega), sellised viineriputka vedamise motorollerid teevad küll päeva paremaks (ta tegi kurnatud olekuga motorolleri häält ka).


Rosenborg oli suveresidents, kunagi. Siis oli kroonijuveelide hoiukoht. Christian IV ehitas linna põhjapoole suuremaks - ala sisse jäi kuninglik aed, kus kasvatati õunu ja kapsaid. Millalgi hakkasid aadlikud seal jalutamas käima ja ajapikku on tast ehtne park saanud.


Tuju rikkumise auhind Amalienborgi muuseumile - pildistamispilet 20 krooni, taskus oli eelnevalt 3,5 krooni, kõht oli tühi, uni silmas, ilm kehv ... keegi neiu laenas 10 krooni, et saaks asjad lukuga kappi panna.
Amalienborg on omaaegne tüüprojektiga uuselurajoon kõrgaadlikele - umbes nagu see seal Nõmme mäe otsas (Sõõrumaa maja jäeb välja, aga ülejäänud kui ma ei eksi on samas stiilis) - neli maja neljas platsi servas neljale eri aadliperekonnale. Aga kuningad puksisid aadlikud välja - keegi pistis Christiansborgile pidevalt tule otsa (ja linn põles samuti), aga Amalienborg ei ole peale esialgse linnast väljas suvemõisa (mis oli kuninganna Amalie lemmik) põlemist enam miskipärast süttinud.

Inimesed ekskursioonilt - Jaapanist,



Hispaaniast ja USA'st






Austraaliast




Usast, ohmaeiteakust





pole halli aimugi, igatahes laenas vaesele eestlasele raha

reede, 28. september 2007


Neile, kes ikka arvavad, et taanlased on mingid lõunamaa paganad, kes leiba ei söö ja õlut ei joo. Vale puha - must leib on täitsa tavaline asi! See päts maksis alguses (kui tal veel 5-6 viilu vähemlt rohkem oli) 8 krooni ja 95 ööri, ehk siis umbes 18 eesti krooni. Pool sellest maksab 4 krooni ringis, võibolla 4,50 kuid olemas on ka veidi lihtsamat ja odavamat leiba, mille väike pakk maksab isegi 3,50 (seda igalt poolt ei saa). Supermarketite saiavabrikute toodang on muidugi hulka kallim, aga must leib on seega ma ütleks isegi, et muude hindade suhteid arvestades odavam kui Eestis. St muude toiduainete hinnad on enamasti Eestiga võrreldes märgatavalt kallimad - nt sama number või suuremgi number, kui Eestis. Kui mulle külla tulete või muidu head meelt tahate teha, siis saadke mulle hapukoort või kohupiima - nende kohtade pealt on taanlased jah tsiviliseerimata rahvas. Kartulisalatist juba tegime juttu kunagi - seal oli siis kooreks mingi taimeõli, koorepulbri ja äädika möks.
Mõtlesin, et laen ka esmaspäevased pildid üles - Tulilind on mitu päeva keeldunud usb kettaid taha võtmast automaatselt ja tegin siis manuaalse viisi endale selgeks.

Esimeseks sai pilt ülikooli tagant, kus on hirmus koledad ja segaselt remonditud viiekordsed paneelmajad, millised meenutavad kodumaad või veel enam vist venemaad. Nii koledaid on isegi Tallinnas vähe. Ainult korsten on taga ilus ja teistsugune kui nõuka süsteemis kombeks, värvivalikult.

Niisiis - taani maanteedel on kiirus veelgi piiratum ja ka kiirteed ei luba just palju. Olles aus, siis palju ülekoormatud kiirteelgi anda saab - ega ikka ei saa küll - nende kiirteed on siin samasugused umbes kui meie Tallinn-Vaida (ja natuke edasi) lõik Tartu maanteed ... no asfaldi kvaliteedist me ei räägi ja ma ei tea, kas seal betoon ka all on, aga ühesõnaga vaid neli rida - mõlemas kaks.

Selline imelik kuju on lennujaama ees, lennujaamal on kolm terminaali - nüüd sain veidi paremini tuttavaks asjaga.

Kui ma Dragøris käisin, siis juba piilusin Amageri tee otsast starte, mis järgnevad üksteisele meeletu kiirusega. Nüüd proovisin ka tänava otsast - üsna raske oli peale saada - kiirvõtte reziimis saab ka maksimum kolm pilti, kus lennuk peal on - seda siis, kui pildistama hakkad heli põhjal teades, et lennuk on raja keskel ja hakkab jõudma õigesse punkti. Ülearuseid kaadreid saab palju, aga reaktsioonikiirusega arvestades oled õnnega koos, kui kaks pilti saad - kerest ja saba otsast.


Edasi suundusin Amageri ranna parki hoopis, näete - google'i kaartidel on ta veel ehitusjärgus.



Parasjagu tuli taevasse tükike kodumaad - kuu all lendas lähemale hilisõhtune Estonian airi Boeing. Soe tunne südamesse :)




Rannapargis ehk siis saarte ja mandri vahel väikses kunstlikud meresopis sõitsid inimesed veelaudadega kummaliste tuulelohede järel ringi.

Teisel pool askeldasid tuulise ja lainetava mere kaldal ilmseld hobituukrid või uppunu otsijad. Tegelikult oli üsna jõle ilm, päike kadus saabuva pilvevalli taha ja pimenes ja tegu oli esmaspäeva õhtuga, kordan - küll inimesed viitsivad!
Viimaks suundusun viimast silda mööda kodu suunas ja ette jäi üks purilaudur, kes samuti koju suundumas. Sõitsin teisega tüki maad koos kodus suunas ja suhtlesin, alguse sai muidugi asi minu üleannetust pildist, mis oli võetud ilma silmaga sihtimata ja nii väheke salalikult varjates.
Niisiis - kümme minutit enne plaanis olnud kooli minekut tuli post - suur A4 formaadis ümbrik kirjaga Danske Bank - sees kaks nelja lehelist lepingueksemplari ning kolmekümne leheküljeline abiteksti patakas ja ümbrik ühe lepingu tagastamiseks. Teekond viis seega hoopis lähimasse pangakontorisse, kus oli 15 inimeseline järjekord reedel kell kaks. Naljakas oli lapsevankriga rättpea - eriti tõsiusklik ilmselt, sest enamasti on rättpeadel nägu siiski üldiselt näha - see oli aga üleni mustas, vaevalt riba silmade kohal - kitsas kui rüütli kiivrivesiir. Kaasas oli naisterahval suur must (ees ja taga paar helkurriba siiski) lapsevanker, mille ees samuti riie väga kitsalt koos ja jättis väikse inimpea suuruse ava ehk - võrreldes vankri normaalsega oli see väga-väga väike. Ootas naisterahvas oma järjekorda alla viiva pangatöötajate trepi ees - trepi ümber selline puusa kõrgune aed, mille väraval peal siis kaardiga avatav lukk (täitsa annaks üle hüpata aiast, aga ilmselt alt trepilt tulles enam üles ei saaks). Niisiis muhameedlanna kord oli veidi enne mind ja sattus ta rääkima ühe naisterahvast telleriga, tükk aega rääkisid. Suisa nalja sai vist, vähemalt teller naeris veidi. Aga sellised siis on need fundamentalistid ... vaat, et tänaval relvastatult ringi ei käi kardavad silma vaatamist kui tuld. Huhh ... hirmuäratav ninja. Postkontoritädi oli selle kõrval ikka täitsa viimase peal lääne inimene.

Mina sain oma paberid antud, isegi konto sain - seda küll spetsiaalselt küsides, sest niisama oleks antud see mulle alles pangakaardi ja internetipanga kasutajatunnustega. Peale selle käisin poes ja taskusse jäi umbes 4 krooni ja 50 ööri raha. Peab ehk esmaspäevani vastu, mil peaks saama juba tellerilt raha võtta.





Tagantjärele sai hää panoraamide tegemise programmi tööle ja korda. Hoopis teine asi, kui omaaegne käsitöö.

neljapäev, 27. september 2007

Andrews Space & Technology (AS&T) tutvustas innovatiivset uut mootorisüsteemi, mis võib lühendada oluliselt kahe otsa reisi kestvust maalt marsile (kahelt aastalt kuuele kuule) ja võimaldab kosmoselaevadel jõuda Jupiterini vaid ühe aastase reisiga.

allikas

Hmm, kõlab üsna utoopiliselt - väikeste mõnegrammiste mateeriakoguste magnetvälja abil lõhkamine ja energia suunamine, et kiirendada laev kuni kümne protsendini valguse kiirusest - ja kõigest aastaga Jupiteri orbiidini?!? Mäletate Discovery One'i? Tundub, et siin välja pakutud tehnoloogia edestab 1968. aasta Kubricu filmi kangelase tehnilisi võimalusi vähemalt kiiruse osas, filmikangelase osaks jäävad siiski teised utoopilised täiendused. Igatahes eskiisprojekt on täitsa põhjalik ja kenasti illustreeritud, tasub lugemist.
Sama artikli lõpus on viide ligi aasta tagusele artiklile/interviuule antimateeriat kasutavat rakettmootorit arendava teadlasega. Muuseas: 10 milligrammi antiprootoneid võrdub energiahulgaga, mida sisaldab 23 kosmosesüstiku välist kütusepaaki - oi kus oleks tulevärk Canaverali neemel kui midagi stardil valesti läheks! Võibolla näeks Euroopassegi ära, kuigi kindel ei tea olla - igatahes VAB ja kõik muu poleks vist enam ohutus kauguses nagu praegu.

Ahjaa - neli aastat vastu pidanud ja kolmeks kuuks ehitatud marsikulguritest üks peatus nüüd Viktooria kraatris 25 kraadise kallakuga kohas ja proovib järgi kui hästi talle selline ebakindel olek sobib. Ikkagi - üle 1300 24,622962 tunnise ööpäeva selja taga ja ikka veel valmis liikuma!

teisipäev, 25. september 2007

Tõenäoliselt ei ole ma ainus eestlane, kes on käinud nii Eesti elektrijaamas kui ka Vattenfalli Amageri elektri- ja soojusjaamas. Niisiis - kuna mul oli seoses interneti teenusepakkuja vahetusega ilmnenud tehnilistele probleemidele nädalavahetusel võrk maas, siis suundusin juhuslikult kolmapäeval kätte juhtunud taanikeelse brožüüri peale pühapäeva keskpäeva eel Amagerile uurima, et mis värk on. Oligi värk - elav muusika mängis, müüdi hotdoge ("pølser"), lapsed kilkasid ... nagu ettevõtte suur ja avalik perepäev ikka. Luusisin edasi ja tagasi.


Olin juba kogu ettevõtmisele ringi peale saamas, kui üks Vattenfalli töötajatest muga juttu tegi - "jeg taler ikke dansk" peale püüdis mingua rootsi keelt rääkida, aga sai ka inglisega hakkama.

Sildid igal pool olid muidugi vaid taani keeles, aga illustratsioonidest saab ju aru - kes meist ei tunneks auruturbiine! Sai sisse suurde hoonesse, ringi luusida ...
Kahest turbiinist töötas teine - BBC valmistatud, mida näete ka "mähkmetes" - turbiiniruumis lõi palav õhk kohe näkku, samas turbiin ise on sinises "majakeses" ja veel tugeva soojusisolatsiooni taga. Osa põrandat oli kahhelplaatikesed, väike osa terasplaadid - seintel oli mitme koha peal märkused selle kohta, et mittu kilonjuutonit ruutmeetri kohta ühele või teisele peale lasta võib.

Sai ka kontrollruumi, töötava turbiiniruumi nurgas oli puust makerr peale kleebitud windõusikspee põhiste juhtprogrammidega (huvitav-huvitav, kas nad tõesti usaldavad seda - ma paneks küll debian sarge peale, kui ma peaks otsustama opsüsteemi valikut elekrtijaamas, eriti muidugi nt tuumaelektrijaamas).

Lift, mis pidi inimesi katusele viima, näitas üles teatavat streigimeelsust ja ei tahtnud vedada ning tekkis kenake järjekord ootajatestki. Vaatasin treppi ülesse, aga onu ei tahtnud lasta teele. Võib ka mõista - korruseid vähemalt kümmekond.

Lõpeks hakkas lift ka tööle - näitas numbrina üles jõudes küll 56,9. Sain teise satsiga üles ja pilgu peale ka linnale, kuigi ilmakene oli kahjuks üsna pilvine ja head foto-/vaateilma ei lubanud. Ümber ringi tiirutas päästehelikopter, mis teatud kellaaegadel pidi ka demostreerima päästeõppust, seda ma kahjuks ei näinud - ootasin vist parasjagu lifti.

Elektrijaama ees käis surfimine imeliku aparaadiga, mis kahte kaablit ringi vedas kokku vist oma poole kilomeetri pikkuse ringina. Näete - numbridki peal - automaat võttis distantsjuhtimise peale numbreid ja lahtiselt rippuvaid tõmmitsaid (st kui keegi oli tõmmitsa lahti lasknud ja kukkunud või uppunud vmd) maha ja pani uusi juurde. Mehhaaniliselt, odavalt ... pole vaja mitut kaatrit ja palju inimtööjõudu ja sõit saab tehtud.

Nagu juba mainisin, siis tegin enne Tivolisse minekut väikse tiiru - sõitsin nimelt edasi ja pöörasin napilt enne Amagerile minevat silda paremale jõeäärsele, kus muuseas on ka kalaturu nimeline kaubanduskeskus. Vähe seigeldes jõudsin ühe naljaka müüriga lõppeva umbtänavani - Nagu oleks 19. sajandil linnal veel linnamüür olnud, siis võinuks ehk selline välja näha, teine külg on veel kummalisem -
- värav on ühelt poolt PAALJU suurem kui teiselt poolt?





Aga niisiis - Tivoli!




Kunagi umbes nii kahe nädala eest oli ülikoolis ühel pingil virnas hiirepatju, kuna mu ajaleht oli juba kulumas ja paber pole just parim hiire alus, siis võtsin endalegi ühe. Igatahes humoorikas ülikooli it-osakonna reklaam, mis? Pinkood rahakoti vahel, õppekava rändamas paberihunti, spyware WC's ...

Laupäeval peale usinat koristamist (millest mõnda osa kordama pidin, sest tegin esialgu nt põrandapesu ilma kemikaale tarvitamata - võtab meele mustaks) suundusin Tivolisse, mul oli kaks piletit - püüdsin teist soomlasele M. sokutada, aga selgus, et ta oli mobiilinumbrit vahetanud. Kuuldavasti pidid Tivoli piletid maksma 70 taani krooni ehk siis 140 eeku tükk ja pühapäeval Tivoli sulges end talihooajaks. Niisiis - teel tegin veidi ringe - ja juhtusin muuseas nägema lindu -
Üks taani "vanaisa" ja "vanaema" elik vanemas eas paarike tuli mööda teed, "vanaisa" kommenteeris midagi, mille peale ma muidugi "unskyld, jeg taler ikke dansk" sõnasin ja tema ütles "What a naughty bird" (või oli see nüüd natuke teisiti, igatahes paha ja halb, üleannetu varganägu.) Rääkisin, et mulle meenutavad need linnud (mäletate, ühte nägite juba ühes mu esimeses taani sissekandes punase tünni peal - toda nägin nii kilomeeter Kastrupist) kangesti kodumaa linde, kel on kombeks säravaid asju varastada ja nad pidada seda tegema ka siin. Aga ometi ... kodused harakad on kuidagi natuke teistsugused ... ma ei oskagi seletada, et kuidas täpselt - ilmselgelt on Eestimaa harakad haruldasemad ja ettevaatlikumad - ei lase pooltki nii lähedale endale.



Tagasiteel Tivolist nägin hetke, kus kaks koera peatusid üksteise kõrval valgusfoori taga, minu kõrval.


Ja meenus, et kunagi septembri esimesel nädalal Kastrupis ja Dragøris käies nägin viimases ka üht koera rahulikult transporti kannatamas. No - õigupoolest juhtub seda siin tihedaminigi, aga siiski -

reede, 21. september 2007

Mõelge enne kaks korda kui kedagi Kopenhaagenis Jensen's Bofhus'i sööma kutsute. NB! Googlemaps ei ole ammendav - Jensen's Bofhus'e pidada linnas enamgi olema. Jens, kes ise 12 kohta kinni pani, oli ka valesse kohta (A läinud), minagi jõudsin sinna, veidi pärast mind saabus Germano koos neiudega ja kõik olid üllatunud. Telefonivestluses selgitasid nad välja, et koht on raudteejaama lähedal - mu kaardist tehtud fotol oli jah raudteejaama lähedane - B - ka peal.
Sinnajõudnuna selgus, et see pole õige. Läksime edasi veel raudteejaamale lähemale - C - polnud ka õige! Seal saime siiski selgeks, et õige on koht D - mitte raudteejaama, vaid metroo/raudteejaama Nørreport Station lähedal, põhimõtteliselt koha A vahetus naabruses. Selleks ajaks oli aga köök kinni ja söömine läkski luhta. Võtsin esimesest hindude söögikohast hamburgeri ja maksin esimest korda kaardiga, itaallased läksid omateed paremat kohta otsima ... edasi võtsime sakslaste-lätlastega tudengipubis õlled ja tee tõi koju. Oh väsimust ...


(Viimane ehk teine raudteejaama lähedane Jenseni lihaurgas sai pildile laubal päevavalges ja üle tänava võetuna)

Täiendasin teisipäeval piltidega neljapäeva ööst - tol hetkel ei viitsinud kaamerat tühjendada ja järgnevad neli ja pool päeva pole olnud internetti. Viimaks viskan Kopenhaageni vuudstoki reklaamsildi:

Minu blogide loend