Kaks lugu

Käisin isa vaatamas ja kuulsin kahte lugu.
Stalini surres oli igast liiduvabariigiost kutsutud üks kunstnik surnud maalima. Eestist siis Kaljo keski, p-tähega oli vist (ei kinnita ega lükka ümber, peaks praeguseks surnud olema ja ennesõjaaegne). Igatahes - anti KGB'le ülesanne, et tooge kunstnik Tallinna - ja vennad täitsid ülesande - musta autoga kell kolm öösel ukse ette - pool tundi pakkimiseks ja minek ... Muud midagi ei öelnud - naine jäeti koju nutma. Alles Tallinnas sai Kaljo teada, et mitte siberitee jalge all või mahalaskmisele minek, vaid hoopis maalima, ja sai naisele koju helistada, et see ei hakkaks end enneaegselt leseks pidama.
Isa oli tundnud ühte tüdrukut, kelle noormees oli olnud selle Kaljo noorem vend, kelle vanemad fašismiajal valmis tegid, sest Kaljo oli evakueeritud Nõukogude liitu. Ühesõnaga ei loodetud, et tagasi tuleb. Aga evakueeritud olemine oli ka asjaolu, miks ta selle austava maailmisülesande sai - ikkagi evakueerus fasistlike sigade eest.
Läänesakslane sõitis läänest oma sugulaste juurde idasaksasse külla 1945. aastal. Venelasi tagasi Venemaale toova rongiga. Nii kui rong üle Elbe sai pandi aga uksed kinni. Ja sakslane sai rongist välja alles kuskil kaugpõhja poolsaarel. Seal vaadati kohe et - niinii - saksa spioon! Ja pääses koju alles 1953 - kui Adenauer NSVLiga hääd suhted sõlmis.

R.'i soovil ja M.'i töötluses esialgne pilt tagasi

Trepp

Mind kutsuvad tuttavad naissoost isikud kinno, restorani, jooma, linna. Ja ma lähen ka. Nad kõik on miskitpidi kinni, niisiis sõbrad võimaluseta jõuda kuskile edasi. Aga ma läen ka.

Eile käisin Hellas Hundis ja viru Keskuses R.'iga, päeva ajal. Üleeile käisin hilisõhtul Aedvilja tänavas joomas, kolm metalli tüüpi - "meta-meest" nagu mu kutsuja S. ütles, olid laua taga Bocki ja Rocki joomas. Ja viin ka. Pühapäeval käisin S.i ja tema eksmehega kinos, "Laps", Sõpruses. K.'ga olen mitmel korral restos käinud. Viimase kuu sees. Võibolla tundub see Sulle, mu armas bloogi lugeja, vähe. Aga minu jaoks on see harjumatult palju. Tõesti harjumatult. Aga peaks ehk suhtlema ka inimestega, kes on vabad ja vallalised?

Täna teatab mu gmaili postkast nõnda: "Meie süsteem näitab, et teie kontot kasutatakse ebatavalisel viisil. Et kaitsta Gmaili kasutajaid Gmaili võimaliku kahjuliku kasutamise eest, on see konto 24 tunniks blokeeritud." Naljakas. Ööpäev ilma kirjadeta, ma loodan, et see ei tähenda minu aadressilt lähtuvat spämmi. Ehk on niisama Opera 8.52 ja gmaili suhtlemisraskused, aga mu Tulirebane oli ju mitu päeva juba kaotanud CSSi kasutamise oskuse ja sealjuures ka gmaili näitamise võime. Ei tea miks. Täna tühjendasin profiili, kahjuks ei söö ta mu vanu bookmarke ära. Isegi neid mitte.

Üleeile tulin Tartust. Minnes seljakotiga pedagogika aluste seminari pool tundi peale õiget aega leidsin eest vaid tühja ruumi. Õige ka ju - kell oli pool kolm läbi. UTLIB oli ka juba ammu kinni, sotsteaduskonna seintest WiFit kätte ei saanud (MACide ligipääs SOPL ja SOPsyh võrkudes piiratud?). Kui ma lõpuks nelja eel Rahvamuuseumi juurde jõudsin, et pool tunnikest vaadata maja kavandeid, siis selgus, et ka see asutis oli kell kolm uksed sulgenud. Ja hea oli,sest muidu ma poleks olnud rongi saabudes jaamas, kui kohe kõik istepingid hõivati, sest seoses remondiga on teedel lühendatud koosseis. B.'d ei näinud, küll aga kohtasin P.'d ja M.'i. Ja lugeda ei jõudnudki, sest rääkisime P.ga arvuti- ja mobiiltelefonivõrkudest, nagu ikka. Õieti lasin P.'l rääkida ja küsisin lolle võhiku küsimusi vahele.

Täna võib meenutada, kuidas ma kaks aastat tagasi pingviinide paraadilt saabuvale purjus isale voodi kurja ärakasutamisega vahele jäin. No õnneks mitte tema voodi. Ja õnneks mitte millegi väga hulluga, aga ma ei olnud üksi.

Nõndaks.

Eile õhtul käisin ma Veljestos. Oli üks külaline ja kolm liiget. Külaline vatras lõputult lennukitest, laevadest, sõjatehnikast. Nad isegi kuulasid, ma sain isegi täiesti vastupidiste huvidega isikult kiita lõpuks, kui aus olla. Hämmastav.

Lühis

Mõnel tüübil on pikad juhtmed. Ma avastasin täna lõpuks, et ma olen kaks nädalat käinud kohal vale seminari rühmas. Mitte lihtsalt vales, vaid mitte magistrite, vaid bakalauruste omas. Samal kella ajal, kuid hoopis teises linna otsas. Ja siis ajasin ma pervertlikul kombel taga üht selles vales seminarirühmas viibivat ülimalt kena piigat. Otsejoones üle raekojaplatsi, üle kaarsilla (teine teisel pool kaart) ja läbi võsa Narva 25 ühikani välja, kus ekspluateerisin tütarlast muukrauana, et saada sisse kaardiga turvatud uksest, et minna Metsalooma poole jäetud seljakotile järele. Meenus ka, kuidas ma nädal tagasi samas seminaris käisin. Vaatasin uksest sisse - ammulisui - ja tunnistasin, et vähemalt õppejõud on tuttava näoga. Aga alles näe - täna sain teise õppejõuga samas seltskonnas aru, et vale koht.

Minu pannkoogid ja Steni vesi

juhin tähelepanu ilusatele kleepsudele pliidi küljel, mis märgistavad pliiti käitavate mehhanismide kaubamärke ja valmistajaid.

Mõni inimene ei saa teisiti,

kui et ta peab rääkima, ebaolulistest, isiklikest asjadest. Sellistest, millest tegelikult ei räägita. Jääb vaid üle loota, et inimesed unustavad, aga lootus on lollide lohutus.

Lontu istub Vanemuise suures auditis ja "kuulab" oopi teist loengut, saal on üsna tühi võrreldes eelmise nädalaga. Noormees auditi ees on natuke liiga peene häälega, et lugeda nii suures ruumis. Kes ei oleks - ma olen ise ka kuulnud oma jubedat lapsikut peent häält, mis ei sobi mujale, kui kastraatide laulukoori. Vähemalt tundub nõnda.

Käisin ajaloofilosoofias ennist. Ja enne seda sain Kernelist kätte oma DVD kirjutaja garantiikorras asenduse, sedakorda mahtus korpusesse ära. Pea kogu firma töötajaskond oli kogunenud televiisori ette, välja arvatud mu sõber. Võibolla oli ta sundkorras küüditatud ainsa töötegija positsioonile, kuid igatahes südant soojendav, et keegi on selle lolluse kiuste veel säilitanud terve mõistuse. Sport ahju! Sterodid tippsportlaste kehades avalikuks! (oh kuidas saaks nalja :D) Steroidide ja muu dopingu kasutamine legaliseerida, sest keegi ei suuda varsti enam kontrollida, mis on loomulik ja mis mitte. Geneetiliselt muudetud sportlased radadele! Ajud pähkliteks, musklid mägedeks!

Ja edasi ajaloofilosoofia. Kohal oli vaid neli kuulajat, kaks ettekandjat ja õppejõud. Teistel oli loomulikult loetud Isaac Berlini artikkel, aga mis te arvate, kes kõige rohkem sõna võttis? Kas tal oli loetud? Kes tõi sisse "kultuurikonteksti" retoorika ja ei osanud seda taas piisavalt ilusti esitada, tegelikult. Kes on rikutud kultuurikontekstist ja kellele on külge jäänud arusaam, et kõik on suhteline. Tõenäoliselt on sellele samale isikule olnud olemas miski eelsoodumus ja nüüd on haigus küljes. Üks haigus on tal veel - see on okserefleks patriotismi suhtes. Ta väljendab seda alatasa. Näiteks ka tänases seminaris, et kritiseerida süüta ajaloolaste hümni sõnu "me mõtted on priid". Aga tegelikult on meie mõted determineeritud lähtuvalt meie kultuurikontekstist. Lihtsalt on. Mõni meist suudab oma loetud/kuuldud mõtteid morfida lihtsalt paremini, mõni mõte on rohkem külge jäänud kui teine. On tekkinud teatavad füüsilised erinevused tingituna kultuurikontekstist - vastavalt toidu eelistustele muutub mõtlemine. Me lihtsalt ei oska seda mõista.
Aga eile käisin korpi üle vaatamas ja teise ajalookursuse keskpaiga peol. Korporatsioonis ei meeldi laulmine, tuletab meelde õlleõhtuid aastate tagant. Parem hoida suu kinni. Ja rahvusluse mainimine on justkui punane rätt, mis ajab härja vihaseks. Vahel. No mitte enam nii kui noorest peast. Mõni meie seast hakkab seniilseks jääma, vist.

Ja peol. Ma pean parem olema, ma pean õppima hindama. Ma tahan õppida hindama seda, mida ma ei hinda. Ei oska hinnata. Ja palju hullem - ma pean õppima elama selleta, mida ma igatsen. Ilma ihaldamata. Ma ikka veel ei oska. Ma olen mõnest asjast justkui üle saanud, aga ma ei ole unustanud. Ja kui pole unustanud, siis üle saamine on vaid simulaakrum. Petumäng.

Põhitõed, mis kunagi selgeks ei saa.

(kuna vanemuse auditi wifikontsentratsioon ületas normid, siis kaotasin ühenduse ja pean nüüd kodus asja lõpetama enne rongile jooksmist)

Vool

Kui aus olla, siis ma austan ka (vähemalt osalt) sportlasi nende pühendumise pärast, aga ma leian, et nad pühenduvad valedele asjadele - seega mu austus nende suhtes pole võrreldav õigetele asjadele pühendunute vastu tuntava austusega. Kunstniku või programmeerijat või ajaloolast või kirjanikku austan ma selgelt rohkem, kuigi tuleb tunnistada, et sportlaste pühendumus on tihti ehk suurem - siis puht pühendumuse koha pealt võivad sportlased tihti võita.
Mulle meeldib tasakaal. Kuid ma arvan, et spordi ületähtsustamisega on asi väga rööpast välja viidud. Kui paljud inimesed teavad, kes on Samuel Huntington ja kui paljud teavad, kes on "mihkel jaakson" või Björn Dahle? Mass-mass-mass. See on see sama massiinimeste sündroom, millest räägib Ortega y Gasset. On jalaga segada inimesi, kes ei mõtle vaid on osa "streamist" - vool, millel on jõudu rikkuda kõik hea ja ilus.

Hällipäev

Käisin venna (passiivne) ja õe hällipäeval. Päevakangelased mängisid illegaalseid hasartmänge, nagu näete.

Nõnda algab palju

Koolivaheaeg sai otsa. Saab otsa.
Vaheajal käisin ehk nüüd tõesti viimast korda Setumaal. Sõitsin selleks enne seitset hommikul Tartusse küsides kassast piletid "õpilasele ja õpetajale".
Veetsin mõned päevad Tartus.
Püüdsin kirjutada oma tööd, mis tähendas wikipedia tõlkimist.
Puhkasin.
Partitsioneerisin kõvakettaid ümber.
Registreerisin uusi õppeaineid.
Mängisin lauamänge.

Käisin saunas, ja külas ning sattusin viimase tõttu õnnetul kombel vaatama "evrovizioni". Ei, ma ei kuulanud saadet - ma terroriseerisin oma võõrustajat. Hindamise lõpp mõjus meile halva üllatusena. Juba eelnevalt harkisjalu seismiseks sobimatuks hinnatud rõivastuses esineja, kes eriti aplalt puusi hööritas teenis minult ära hinnangu, et eesti saadab esindama end rootsi lipaka koos kahe saatelipaka ja gigologa.

Aga homme algab kool!

* nutt&hala&venerulett*

Registreerisin endale rohkem kui heal bakalauruseõppeajal kunagi semestriga tehtud sai - tervenisti 26 punkti. Esmaspäevast reedeni, kuid kolmapäevad puhkamiseks.