Tõesti on külm väljas.
Käisin üle kuue päeva õues. Kella poole kuuest kümneni jõin ühe tuttavaga Gabrieli likööri. Esmalt ühes Tallinna ülikoolis, edasi tema pool. Pärast trolliga koju.
Mulle meenus üks lugu. Ma usun, et te olete kuulnud lugu konnast ja skorpionist. Kuidas skorpion palub konna, et see ta üle jõe aitaks. Konn keeldub, sest kardab salvata saada. Kuid skorpion veenab teda sellega, et kui ta konna salvaks, siis upuks nad mõlemad. Lõpuks konn nõustub, kuid keset jõge skorpion salvab konna. Konn küsis: "Miks sa tegid seda? Sedasi sureme ju mõlemad!" ja skorpion vastas: "Ma ei saa teisiti, see on minu loomuses."
Chakotay rääkis seda lugu ühes Voyageri osas. Ma mäletan. Mulle vahel tundub, et ma olen skorpion. Mina ei tapa kedagi, vähemalt mitte tahtlikult. Ma olen aus, liiga aus. Teen endale sellega haiget, teen teistele. Põletan sildu, mida mööda ma oleks tahtnud käia. Valmistan pettumusi.
Ma olen justkui skorpion - lootmine on minu loomuses, lootmine ka siis, kui asjad ei näi nii ilusad ja toredad. Lootmine, et ülejäänud asjade võlu paneb silma kinni pigistama.
Mastodon – mis uus moeasi see siis nüüd on?
-
Ega tegelikult niiväga uus polegi – aastast 2016 juba – aga hiljutiste
arengute tõttu Facebookis ja Twitteris on leidmas laiemat populaarsust.
Mastodon o...
1 aasta tagasi